Maailm oli meiega 1944, olgem meie nüüd maailmaga

Lugesin minagi suure kurvastusega uudiseid öösel Vao keskuses juhtunust ning vaatasin pilte Türgi rannikul uppunud väikelapsest Aylan Kurdist ja tema vennast Galipist. Mulle tundub, et meil kaob silmist fookus, millele vastuseks II maailmasõja koledustele sündis inimõiguste ülddeklaratsioon ja asjaolu, et sealgi märgiti ära õigus pagulaste staatuse taotlemisele kui üks olulisim inimõigus - samaväärsena õigusena elule või sõnavabadusele. Inimõiguste ülddeklaratsiooni koostajad olid sellele eelnenud kümnendil näinud neid pilte väga palju. Meie pole neid ehk niipalju näinud, aga nähtust piisab.

Igaühe õigust tagakiusamise korral taotleda ja kasutada varjupaika teistes riikides tuleb respekteerida eelmainitutega samaväärselt ka meie põlvkonnal ja meie oludes. Lisaks meenub mulle, et kui me 90ndate lõpus ühinesime ÜRO pagulase staatust reguleeriva konventsiooniga, oli see selgelt eeltingimuseks mitmete riikidega viisavabaduse sisseseadmisel.

Iga õigusega käivad kaasas ka kohustused. Ja need kohustused oleme me riigina endale vabatahtlikult ja kaalutledes riigikogu otsusega konventsioon ratifitseerida võtnud ning on tegelikult sigadus, et mõned inimesed mitte üksnes tahtlikult ei mõista seda, vaid üritavad selle mittemõistmise õhutamisest teha oma poliitilist platvormi.

Maailm oli meiega suuresti solidaarne 1944. aastal ning meiepoolsel solidaarsuse puudumisel 2015. aastal võivad olla ettenägematud ning kurvad tagajärjed.

Allikas: Facebooki postitus